Olemise olematu kergus

Ja leban selili põrandal. Ilma mingi põhjuseta lihtsalt olen. Tuba on pime ja võin ette kujutada, et ka vaikne. Aga lärm ei sega mind. Miski ei sega. Tahaksin öelda, et hea on olla, kuid samas on miski, mis mind häirib. Miski ei lase tulla sellel heaolutundel, mis sellistel hetkedel tavaliselt tuleb. Mõtted kihutavad ringi ega suuda kuidagi paigale jääda. Meenutan. Tekib deja vu. Olen sellises hetkes varem olnud ja mõelnud täpselt sedasama, mida praegu. Mõtlen koolist, perest, ülikoolist, uutest tuttavatest, vanadest tuttavatest ja uutest võõrastest. Meestest. Olen ma midagi valesti teinud? Olen midagi valesti öelnud? Ilmselt olen, kuid ei suuda meenutada, kus ja millal. Praegu ei tahaks ma üksi olla, mis sest, et tegelikult ei ole ma üksi. Tahaksin olla kuskil kellegagi koos, teha mitte midagi. Tunnen, et tahan rääkida. Ükskõik millest. Aga ükskõik kellega ei saa. Istuksin hea meelega kuskil pubis või kohvikus ja jooksin teed. Aga üksinda ei taha. Ei taha üksi olla. Mingi veider hirm on. Aga mida ma kardan? Ma ei tea. Mõtlen inimestele, keda ma õieti ei tunnegi. Asjadele, millest nendega rääkinud olen. Asjadest, millest olen vaikinud. Kas oleksin tohtinud neile rääkida? Kas võin seda teha? Kas inimesed teavad, et ma alatihti vaikin enne, kui asja tuumani jõuan? Miks ma nii teen? Ei tea. Ilmselt kardan. Praegugi leban siin ega tee midagi. Üritan olla oma mõtetega, kuid see ei ole nii kerge. See on raskem, kui mõelda kellegi teise mõtteid. Olen. Ei tee midagi. Lihtsalt olen. Pimeduses. Leban selili põrandal ja tõmban sõrmedega läbi juuste. See on hea. Aga kuidagi raske. Miks ei ole seda tunnet, mis tavaliselt, kui ei ole mingeid kohustusi ja on aega iseenda jaoks? Lihtsalt ei ole. Ja mina lihtsalt olen. Siinsamas. Pimedas. Põrandal. Ega taju üldse, et see olemise kergus mingil moel olemas oleks. Olen.