Mythbusters: "Working with the newspapers can be a pretty dirty job."
Lõpuks on keegi sellest ka aru saanud. Saatsin täna oma CV ära. Kaks korda. Samale inimesele. Olen juba suhteliselt meeleheitel ja tahaks lihtsalt uut tööd.
Mul ei oleks mitte midagi Selveris töötamise vastu, kui ma ei tunneks, et valetan seal igale oma kliendile. Ma ei ole inimene, kes suudab kaheksa tundi iga poodi tulevat inimest naeratades teretada. Kõik kliendid ei ole üldse nõmedad või vastikud, st enamik neist ei ole, ja see teebki tunde nii halvaks. Kõik need tered ja palunid ja tänamised ja head päeva soovimised tunduvad nii silmakirjalikud, et mul hakkab endal paha ning naeratus lihtsalt sureb enne, kui huulile jõuab. Olen nagu masin ja see tekitab minus vastikust. Ma lihtsalt armastan sealset kollektiivi, sest nad on maailma parimad töökaaslased (ega ma muidu oma vabu tunde nende nimel ei ohverdaks) ja suurepärased inimesed, aga tunnen, et ei jaksa enam.
Tahan erialast tööd. Olen ajakirjanik olnud juba jupimat aega ja tunnistagem, et ma ei õpiks seda, kui ma ei arvaks, et see on just see, mida tahan teha. Ja kuigi ma ei pruugi olla šokeerivalt hea, olen ma ikkagi keskmisest parem ajakirjanik ja kohe kindlasti tõsiselt hea pealkirjanik. Kes see muu ikka alustaks oma artiklit pealkirjast ja juhtlõigust ning orienteeriks siis kogu artikli nende järgi, mitte vastupidi, nagu enamik inimesi teevad? Oeh. Ma kirjutaks isegi jalgpallist või ükskõik millest, mis mulle ei meeldi. Ja ma teeksin seda hästi. Ma luban.
Millegipärast tekkis mul eile tohutu soov teatud ajalehti põletada, sest nende mõttetud pealkirjad vihastasid mind. Miks on vaja kirjutada kahekümnesõnaline pealkiri, kui sul on olemas juhtlõik? Ma mõistan, et ei suudeta oma tähemärke täis kirjutada, aga soovitaksin pigem ikka rohkem sidesõnu kasutada kui et lugejat selliste pealkirjadega terroriseerida. Ei ja otse loomulikult anname kaarsilla installatsiooni autoritele preemia! Aga palun, kallis Postimees, ärge idee autoreid siis ilma jätke. Ja üldse võiks need kaarsillal seksijad pronksi valada ja sina kaare peale jättagi.
Tahan iga lehte lugedes teada, kuidas ta on kirjutatud - mitu tassi kohvi või teed selle või teise artikli alla läks, keda pidi fotograaf pildi saamiseks sõimama, mitu tähemärki tuli keeletoimetusel maha võtta ja nii edasi ja nii edasi. Iga pildi teen üheksaks ruuduks ja selgitan välja, mis on selle kese. Kui pilt ei meeldi, loen ikkagi läbi pealkirja ja enamasti ka juhtkirja ning liigagi tihti terve artikli. Iga kord mõtlen, mida Marko oleks öelnud, kui sellise uudise tema lauale viin, või kui palju oleks Rannar ilkunud, kui loeb sellist arvamuslugu. Liigagi tihti leian, et oleksin ise paremini teinud, kuid ometi hindan seda, mis on tehtud kellegi teise poolt, sest see on raske töö. Ja kõigist raskustest hoolimata teeksin ma seda tööd ikkagi. Vot nii palju ma armastan ajakirjandust!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar