Mehed minu definitsiooni järgi

Olen kunagi ammu mehed enda jaoks ära grupeerinud. Mitte kõik mehed, aga need, kellega olen kokku puutunud, kuuluvad kõik kuhugi. Mõni grupp uhkustab ühe liikmega, mõnes on neid rohkem. Mõni mees liigub ühest grupist teise, teine seisab üsna konstantselt kahe grupi piiri peal ja ilmselt jääbki sinna, sest teda lihtsalt ei ole vaja kuhugi liigutada, kuni ta ette ei jää.

ISA - See on see grupp, kuhu kuulub üks ja ainus. Minu isa. Ta on minu jaoks täiesti asendamatu. Ainus, kelle juurde saab murest hoolimata alati minna. See, kes on minu jaoks olemas ka siis, kui kedagi teist ei ole. Tema on minu vaieldamatu lemmik. Kellega veel oleksin ma seitsmeaastaselt telerist Kalevi mänge vaadanud, suusatanud, õhtuti kabet mänginud ja metsas puid lõikamas käinud? Temaga seostuvaid ilusaid mälestusi on rohkem, kui kellelegi rääkida jõuan (ja te teate, et võin üsna palju rääkida). Isa ei ole minu meheideaal, aga temasugune mees on peaaegu ideaalne isa.

VENNAD - bioloogilised ja mittebioloogilised. Nad vihastavad mind roppu moodi oma lollusega, kuid samas ei saa neist ei üle ega ümber, sest nad lihtsalt on mind terve elu tundnud ja isegi, kui nad karjuvad ja lollitavad ja mind vahel ei salli, on nad vennad, kelle juurde minna, kui on vaja mõnele nõmekale kesta peale anda. Kes see muu mängiks mu koeraga või kiusaks mu kassi, võtaks küsimata mu asju ja kuulaks meelega muusikat, mida ma vihkan? Nemad on need, kelle tüdruksõbrale käin kingitust ostmas ja kes ise mingit kinginõu anda ei oska.

EKSID - on mõnes mõttes nagu vennad, aga nendega tuleb ette vaadata. Nad panevad mind imestama ja üllatuma. Ma ei salli neid, kuid samas on nad mulle ääretult kallid. Räägin nendega elust ja armastusest, koolist ja tööst, kuid kõigest üsna pinnapealselt, sest tahes-tahtmata jäävad nad minust aina kaugemale. Ja sellest on kahju, sest kuigi ma ei igatse taga oma suhteid nendega, tunnen ma igatsust nende endi järgi.

SÕBRAD - mehed, kellega käin ostlemas, autosid vaatamas, raamatupoes tarka mängimas ja nii edasi ja nii edasi. Need, kellele keset aprilli helistan ja kelgutama tahan minna. Need, kes teevad mulle tassi teed ja kuulavad mu haledast elust, kuni avastavad, et mul läheb neist paremini. Nad ei tea minust kõike, kuid kamba peale saaksid kokku üsna üksikasjaliku loo. Kahjuks või õnneks on meil paljude asjade osas sama maitse, nii et vahel kiskleme asjade pärast, mis ei tohiks vastassugupooli üldse tülli ajada, aga mis teha, et ma maakas olen. Sõpradega istun puu otsas või kraavipervel ning arutlen, miks liblikad just selles suunas lendavad, kuhu nad parasjagu lendavad. Need inimesed saavad hommikuti kallistuse. Ja ma naudin nende kallistamist, sest nende kallistus teeb tuju heaks ja toob naeratuse huulilt tagasi ka silmadesse. Sünnipäevainimesed, minu seltskond.

KUTID - dudes. Neis on midagi, mida ma seletada ei oska. Igaühes (ja neid ei ole selles grupis tavaliselt kunagi väga palju) on miski, mis mind nende poole tõmbab (ei ole tavaliselt mingi romantiline tõmme, pigem kiiks), kuid sama kiiresti, kui see tõmme tekkis, võib ta ka kaduda. Neile olen endast igasugu asju rääkinud. Selliseid, mida ehk ei tohiks peaaegu võõrastele rääkida. Aga miks ka mitte? Vahel ma ahistan neid internetis ja telefoni teel ja niisama. Ja korraga. Aga nad on lahedad. Igaüks ise mõttes. Nendega hängin väljas, sest nad on huvitavad. Nende seltsis joon end purju ja siis nad ootavad, kuni jälle kaineks saan. Käime kinos ja joome teed kõige kummalisemal ajal. Nende kaisus ma magan, kui nad seda lubavad. Nendega võib käest kinni hoida ja kallistada. Ja homme rääkida asjadest nii, nagu me poleks iial kohtunud, kusjuures see on täiesti ok. Ja nad meeldivad mulle hullupööra just selle kiiksu tõttu.

SUHTEPOISS - tema on keeruline. Ja teda on tavaliselt üks. Ja ta teab, et see on tema, kui ta on olemas. Ja kõigist tüüpidest on tema peale isa ainus, kellelt ma midagi kindlat ootan. Temaga ei mängita nagu ei ole temal lubatud mängida, sest siin ei anta viite viga või kollast kaarti. Kallistused tähendavad midagi muud ja ükskõik, millest rääkida, tuleb valida viisi, kuidas asju öelda. Suhtepoisi staatus ei ole lihtne tulema ja tavaliselt ei ole ta ka nii kerge minema kui mõne teise oma. Ta on eriline.

HMM-POISID - nemad ei ole ei kutid ega veel suhtepoisid, aga neis on kindlasti midagi, mis mulle väga-väga meeldib. Nende lähedale tahaks hullu moodi, kuid olen liiga rumal, et tegutseda, kui selleks on õige aeg. Hmm-poisi poole tunnen romantilist tõmmet, kuid tavaliselt ei näe mind temaga käsikäes või kallistamas, sest kahtlen endas ja temas liialt palju, et tegutseda. Kui kutt võib end minu kaisust leida, siis hmm-poiss saab tavaliselt kaissu alles siis, kui temast on suhtepoiss saanud. Ma ei kutsu neid kuhugi, sest kardan äraütlemist. Ma ei tee lolle nalju, sest loodan liialt, et niimoodi katsetada. Keerulised on need hmm-poisid. Ja see, et neist saavad suhtepoisid, on puhas õnn, kokkusattumus või ime, nimeta kuidas tahad.

ILUSPOISS - need on sellised ilusad väljast, aga mõttetult tühjad seest. Nendega pikemalt suhtlemine tekitab peavalu, sest kaua sa ikka mingeid bemmivendade idiootsusi talud. Jah, tal on tavaliselt miljoninaeratus, aga kui ta suu lahti teeb, ei ole sellest enam erilist kasu. Kui te näete mind mõne kuti peale juba esimesel vestlusminutil ärritumas, siis on tõenäoliselt tegu iluspoisiga.

TÕBRAS - no mis sa selle kohta ikka ütled. Paratamatud tuttavad, kellega pigem ei suhtleks, kui aeg-ajalt vaja ei oleks. Ja kui olen esimese vestlusminuti jooksul ärritunud ja tüübi välimusest on näha, et tegemist ei saa olla iluspoisiga, on see kindlasti tõbras.

TUTTAVAD - need, kes ei ole ei sõbrad ega vennad, iluspoisid ega tõprad, vaid lihtsalt mehed, keda tunnen ja hea meelega teretan, kui nad tänaval vastu juhtuvad. Nad on toredad, imelikud, igavad, ilusad, targad, andekad ja mida kõike veel, kuid ma lihtsalt tunnen neid mingil veidral moel.