Lev Tolstoi "Anna Karenina" alguses on lause "Minu päralt on kättemaksmine, ja mina tasun." Olen sellest umbes 15 lehekülge kaugemal viienda peatüki juures, st mitte kuskil. No ei saa kuidagi loetud seda raamatut. Ei tõmba eriti. (Ülo tundub praegu ikka märksa põnevam.) Homme üritan edasi lugeda. Ehk läheb paremini.
Romaaniklassika on (mõningate eranditega) mulle alati meeldinud. Erilised lemmikud on vahest küll Briti klassikud, kuid ega venelastelgi viga pole. Väga. Gümnaasiumist on eredalt meeles Tess, mida oli üsna piin lugeda, aga lugu iseenesest on ju suht normaalne. Ivanhoe ja Oliver ja õed Bennetid ja Heatcliff ja Angel ja mr Rochester ning paljud teised. Au proua Maasenile, kes meid neid lugema sundis. Sundima on hea sõna, sest mida sa gümnaasiumi lõpuklassi viimasel õppetsüklil ikka muud teed, kui et loed iga nädal paar Briti romaaniklassikasse kuuluvat teost kaanest kaaneni lihtsalt läbi. Normaalne. Ja mulle meeldib.
Aga hommikul taas vene kirjanduse radadele. Mitte, et see oleks mingi hull kohustus seda Kareninat lugeda. Ei, keegi ei sunni mind. Tahan ise. Lihtsalt häbiväärne, et ma seda juba varem lugenud ei ole. Nüüd siis loen. Kohe algusest lõpuni. Eks siis ole näha, kas julgen ka sõjad ja rahud ette võtta. :D
682 veel...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar