Ma kirjutan siia nüüd suurelt täpselt seda, mida tahaksin kõvasti karjuda - MINE PERSSE!!!
Ma ei viitsi enam sinuga lolli mängida. No kaua võib? Mida sa tahad, et ma teeksin? Mida sa tahad, et sulle ütleksin? Et olen valmis kõike tegema? Et hüppan, kui käsid? Et tulen, kui seda nõuad? Et pühin su pisarad ja valetan sinu valesid?
Ei. Ma ei ole kunagi seda tüüpi inimene olnud, kes nii teeks. Varem oleksin su juba tükk aega tagasi sinnasamusesse saatnud. Sinu õnneks olen nüüd märksa tolerantsem igasugu nõmetsemise suhtes, aga nüüd on piir. Aitab. Ma ei tee sinu heaks enam mitte midagi. Mitte midagi.
Sa ei ole mulle mitte mingil määral sümpaatne. Ma talun sind haletsusest, sest keegi teine ei talu. Olen lubanud sul end ära kasutada ja teinud seda täiesti teadlikult. Ja nüüd olen andnud endast kõik, mis võimalik, et sinust iseseisvalt mõtlev inimene saaks, aga sa ei õpi. Nüüd oled sa mulle kanna peale astunud. Proovid mängida minu mängu minu reeglite järgi. Mängu, mida mina sulle õpetasin. Ainult papagoil tuleb imiteerimine nii hästi välja, et sellest ka kasu on. Sa röövid mu elu. Ja mulle aitab. Mine nüüd - hüppa ja arvesta sellega, et nüüd ei ole enam mitte kedagi, ja ma mõtlen mitte kedagi, keda see huvitab, et sa upud.
Mine lihtsalt persse!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar