Ja täna küsis ta, milles on asi. Tundis muret, küsis uudishimust või oli asi milleski muus, ma tõesti ei tea. Aga mul oli hea meel. Ei, mul on hea meel. Ja ma isegi ei tea, miks. Kõige kummalisem on see, et ma oma murest talle ei rääkinud. Ma ei saa nii. Ma võin talle rääkida küll, aga mitte nii. Mitte nii. Aga aitäh sellegipoolest! Kõige kummalisemal kombel oli just tema see, kes küsis. Esimene ja ainus. Hmm. Kõigist inimestest vaid tema. Miks küll? Aga aitäh ikkagi!