28 jaanuar 2008

Ja kas te nägite, kuidas särab...

päike läbi külma õhu? Ja kuis tundub, et on juba kevad, kuid talve pole justkui olnudki? Täna oli väljas lihtsalt imeliselt ilus. Ja sees oli veel ilusam. Täna otsustasin käega lüüa ja lõingi ja hakkasin kahtlema ja mõtlesin pikalt ja lõpuks mõtlesin taas, et küll aeg näitab. Aga ta ju ei näita. Tavaliselt ei näita aeg mitte midagi muud, kui seda, mida juba teadsid, kuid ei julgenud tunnistada. Aga käega ma ikka ei löönud. Olen lähedal, kuid mitte päris seal punktis, kus julgeksin lõplikult alla vanduda. Aga olen nii nii lähedal.
Mul on täna imeliselt hea tuju. Ei teagi miks. Lihtsalt on. Kevad on südames, aga osa sellest igatseb talve. Tahan lund. Tahan kelgutada. Tahan paksu valget lund ja ilusaid talveõhtuid. Aga päikest küll ära ei annaks. Mul on plaan endale suurem kaisukaru muretseda, sest siis oleks õhtul hulga soojem teki alla pugeda. Muidugi aitab ka see, kui pool õhtut läpakat aeg-ajalt teise kohta tõstes voodis hoida. :D Aga karu oleks ikkagi etem. Kas pole?
Homme õhtul on TÜ/Rocki mäng. Ja me läheme sinna. See saab lahe olema. Ma pole juba liiga kaua kossu vaatamas käinud. Praegu on tunne nagu lapsel kommipoes. Pean mõnikord issi ka kaasa võtma. See oleks väga lahe, kui saaksime temaga jälle koos kossu vaadata ja kommenteerida. Aga eks siis mõni teine kord. Homme aga loodame, et Rock võidab ja kui ei võida, siis on alati väike aftekas Zavoodis.
Homme näeme, kullakesed!

K, ma tahan sinuga veel sellest rääkida, millest enne rääkisime, sest mul on tunne, et lihtsalt peame seda teemat veel lahkama.
Musi!

Kommentaare ei ole: