Enamus lapsepõlvest seostub minu jaoks kohakesega nimega Holstre. See on asula Viljandimaal Paistu vallas, kus elasin üheksa aastat oma elust. Elasime perega kahetoalises korteris. Viiekesi. Täitsa vahva oli. Mu isapoolne vanaema elab siiani Holstres, meie kunagisest kodust vaid kilomeetri kaugusel (üle Musta järve vaid mõnisada meetrit tegelikult). Elasime tavalises kahekorruselises paneelmajas, mille kõrval oli veel teine samasugune maja. Ja neis kahes majas elas trobikond lastega peresid, hulk imelikke elupõlgureid ning lisaks neile vanainimesed, kelle lapselapsed ikka ja jälle külla juhtusid. Käisin kaks aastat koolis, kus olid enne mind õppinud ka minu isa ning tema vend ja õde. Minu õe klassijuhataja oli olnud klassijuhataja ka mu isale. Holstres tundsid kõik kõiki nagu sellistes kohtades ikka. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Kõrvalmajas elas üks vanapaar, kelle lapselaps Jane minu õega väga hästi läbi sai. Nagu sellistel juhtudel kohane, mängisin mina Jane noorema õega. Igasugu lollusi sai tehtud. Alates hapuoblikasalati ja liivakookide valmistamisest kuni mööda vesiseid kraave roomamiseni. Maalapsed, mis teha. Ja tore oli meil igal suvel või vähemalt nii ma mäletan.
Viimasest suvest, mil nendega koos mängisin, on möödas üksteist aastat, sest täpselt nii kaua aega tagasi kolisime Holstrest ära. Läksin teise kooli ja sain teised sõbrad. Enam ei olnud õuetäit lärmakaid lapsi, kellega koos peitust mängida või Kindralimäel mändide vahel kiikuda. Meie maja lähemas ümbruses ei ela praktiliselt kedagi. Õuel ei ole keksukastidega asfaltväljakut, vaid hektarijagu õunapuid ja sõstrapõõsaid. Ei ole liivakasti ega raudkiikesid, vaid kõrged paplid, oja ja suitsusaun. Ei ole Kindrali mäge oma kõrgete mändidega, vaid hoopis paks mets jämedate kuuskede ja torkivate vaarikaokstega. Enam ei ole väikest külavaheteed kolhoosi traktoritega, vaid suur maantee, kus kihutavad suured autod. Ei ole ka naabri-Aino Mukit, vaid meie oma Pätu ja Donna. Meie lähimad naabrilapsed elavad poole kilomeetri kaugusel ja enamasti suhtlesime nendega koolis. Vähemalt esimeste aastate jooksul küll. Õppisin nautima raamatute lugemist, sest enam ei olnud lapsi, kes oleksid pärast kooli välja mängima kutsunud. Käisin tihti trennis, et ei peaks tegevusetult kodus istuma. Lapsepõlv läks lihtsalt kuidagi märkamatult mööda ja ühel päeval ärkasin üles sellisena nagu praegu olen. Holstres teistega ukakat mänginud lapsest ei ole peaaegu jälgegi.
Ja täna sain teada, et Jane õde, seesama tüdruk, kellega aastaid tagasi mööda heinamaid jooksime, on nüüd minu kursusekaaslane. Olen pool aastat koos temaga õppinud, kuid meil kummalgi polnud aimugi. Ma ei lootnud oma Holstre tuttavaid enam kunagi kusagil mujal kohata, kuid võta näpust. Eesti on ikka nii väike. Ja see on tore. Mina ja see tüdruk oleme suureks kasvanud ning palju muutunud. Me ei tunnegi teineteist enam, kuid see ei olegi oluline. On hea teada, et vahel tuleb ka lapsepõlv meie juurde tagasi just siis, kui seda enam üldse oodata ei oska.
2 kommentaari:
Kes on see tüdruk? :D
Küll ta ise räägib, kui ta julgeb...
Postita kommentaar