Sitta sellest, et õnnetus tulles ei hüüa. Mis ta lollakas karjub seal nurga peal. See oleks juba nagu ootaks mind külla - tead, et tuleb ja siis veel lärmab ka, et ikka kaugemalt kuulda oleks.
Aga tegelikult ma tahaks, et igasugused kurguhädad teataks, et nad liginevad. Väike SMS või e-mail, et "jou, meie siin, prepare yourself". Sittagi. Hommikul olin veel täitsa traksis ja nüüd - okas on kurgus ja ma pean isegi kähisemiseks rohkem vaeva nägema, kui selleks ka kõige reaalsemal juhul loogiline on. Kurat.
Ja nüüd ma siin siis õpin seda sotsioloogiat, joon puljongit ja ägisen enda ette lihtsalt selleks, et kontrollida, kas mul mingit häält ikka veel tuleb. See oleks nii armas, et ka hääl minnes hüüaks: "Tead, kallis, ma nüüd lähen paariks päevaks, aga ära muretse, ma olen varsti tagasi!" Kas kellegi hääl teeb nii? Igatahes võiks ju.
[Vaikus]
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar