Tunnen end nii...

Ma tunnen praegu, et mind on kõige koledamal moel ära kasutatud. Seda ei teinud mitte keegi kallitest inimestest, vaid mu oma keha. See astus minu vastu üles ja ma ei tea miks. Olen täiesti räbal. Magada olen saanud küll, kuid uni tahab iga hetk maha murda. Tahaksin midagi teha, aga kahtlen, kas jõuan. Praegu on plaan mõned värvimise pildid netist välja printida, kuid samas arutlen, kas suudan vildikaid käes hoida. Süüa tahaks. Võtsin julguse kokku ja sõin riisi, mida Mehis eile õhtul tegi. Ja täpselt nagu eilegi, tuli see kõik üsna ruttu välja. Käed värisevad ja pilk on hägune. Nii hull oli viimati siis, kui pärast mandlioperatsiooni tuli õde kanüüli vahetama ja sellega mu veresoone ära lõhkus ja mu siis sinna veritsema jättis, sest ta ise kartis verd. Jah. Jõuetu olen. Joon juba veerand tundi tassitäit teed, sellist leiget sidruniteed. Imekombel see veel ei tõrgu. Sülitan kolm korda üle vasaku õla igaks juhuks. Mehis, Egert, Tiina ja Mannu vaatavad nirgimultikat. Ma ei saa midagi aru. Oeh. Vastik on olla. Seltskond on muidugi igati positiivne, mis sest et ma eriti ei taipa, mis parasjagu teoksil on. Elan kui halli vati sees ja kõik, mis toimub, on justkui väga kaugel mitme udu taga. Appi, ma tahan, et see juba lõppeks! Aidake mind, palun... palun!