See on minu superäge 18nes sünnipäev. Sai ikka lollusi tehtud. Ja kuigi sellelt pildilt ei ole näha, mängisime juba siis Eestit.
Ja mina, vana püromaan, oma põleva tordi, šašlõki ja saunaga. Voh. Party.
Venna põhikooli lõpetamine. Aasta oli vist 2006. Meil on nii kuulekas pere, et isegi koer oli nõus pildile jääma. No ta muidugi jooksis küll ära, aga ega see teda ei päästnud.
Sellel päeval lõpetas põhikooli päris mitu mulle kallist inimest. Märksa toredam päev kui minu enda põhikooli lõpetamine.
Ja vaid mõned päevad hiljem sai kõrghariduse kätte mu õeke, kelle lõpetamine Estonias oli omaette elamus. :)
12.-14. november 2006 Brüsselis EDD'l. Ainult positiivsed mälestused öisest ringihulkumisest, uuest kummalisest tuttavast Karlist, Euroopa Liidu toiduahelast, sellest vapustavalt ägedast linnast ja otse loomulikult kõigist neist toredatest inimestest, kellega seal olime.
Mmm...you have to love chocolate.
No ja see väärakas raekoda. Ma täitsa mõistan, miks too arhitekt sealt tornist alla hüppas, kui ta majaga lõpuks ühele poole sai. Poolikud aknad on super.
;D
Gümnaasiumi lõpuaktus 22.juunil 2007.aastal. Kauaoodatud ja lõpuks ometi käes. Oli täitsa tore. Ootamatu oli muidugi see, et jalutasin saali ja sealt välja Kristjani käevangus. Kes meist oleks osanud seda oodata? Elu teeb ikka kummalisi pöördeid. Aga mis teha, kui c klassil olid mõned noormehed puudu (nii 24 kui täpne olla) ja b klassil oli neid veidi üle. Kiitus Maigi vapustavale lõpukõnele!
Vasakult: Eeva, Kadri, Kristjan, mina, Sven ja Marita.
Katariina käis meil toimetuses külas ja Elmo otse loomulikult tahtis kohe lapsest pilti teha. See ei olnud Katale aga eriti meeltmööda ja nii läks veidi aega, enne kui ta Elmo ja tema kaameraga harjus. Aga ajakirjanikusoolikat selles tüdrukus on. Ta sai toimetuses kõigiga nii hästi hakkama, et lausa lust oli vaadata.On natuke hirmus, kuivõrd minu moodi see laps ikka vahel olla võib. Täiesti tädisse oma jonni ja lahedate piinlikkustvalmistavate ütlemiste poolest. Ja ta on minu silmatera.
Vaid mõne nädala pärast saab väike Kata õe või venna, kuid sellest ei taha ta midagi teada. Ei mingit õde või vennat. Tita tuleb! Tita on ok, aga õed-vennad kurjast. Eks tal ole ju omamoodi õigus ka. Laps ikka teab, mis laps räägib.
Oled minu südame külge kasvanud, kullakene. Tädi lemmik.
Minu reisikiri. Päris esimene, mis Sakalas ilmunud on. Võin vist uhke olla, sest lisaks Sakalale oli see üleval Postimehe, õhtulehe ja muude väljaannete veebiküljel.
Kahju ainult sellest, et faktiviga sisse lipsas. Internetis sai selle küll parandada, aga lehte jäi. Mis teha. Vahel tuleb ikka ette. Õnneks ei kahjustanud ma selle veaga eriti kedagi, kuid õppisin nii mõndagi. Imestan, et sõimata ei saanud selle vea pärast. Ju siis inimesed ei osanud mind parandada.
Aga reisist nii palju, et aprillikuust saadik olen sinna tagasi igatsenud ja ei kõhkleks vist eriti kaua, kui mul avaneks taas võimalus Rwandat külastada.
Noh, sõbrad ja seltsimehed, joome nüüd juubilari terviseks!
Tegemist siis Mehise kahekümnenda sünnipäeva olenguga Kõpus. Kohal olid Siku, Eggy ja Mannu. Tore oli.
Otse loomulikult me jõime. Koorelikööri nagu stiilsed inimesed kunagi. Ja sõime seda vapustavalt head liha, mida Mehise isa nii hästi marineerida ja küpsetada oskab.
Mul on olnud paremaid suvesid, kuid ega ka sellel midagi häda ei olnud. ;D
Öelge tere Laulasmaa tulnukatele Petzile ja Gerlyle! Baltic Development Forum oli ülimegalahe ja Laulasmaal oli veelgi lahedam. Saun oli super.Petz - sinu sibulate ja seentega hakklihaga makaronid olid maailma parimad. Ja ma ju ei söö ei praetud sibulat ega seeni.
Muaah!
7.november 2007 Lissabon, Portugal. Ma saabusin peaaegu viimasena ja nad võtsid mu vastu nagu esimese. Ja siis oli vaja täita poole aasta jooksul tekkinud lüngad. Nii me siis läksimegi koos võõra linna peale möllama. Meil oli lõbus nagu alati, sest oleme parimad. Oleme kõik võitjad ja selle üle uhked.
Nende laudade taha mahtusid tol ööl oma õllede ja gintoonikute ja koksidega Oliver, Tom, Juliane, Kate, Aude, Arsenios, Nina, Helena, Savvas, Martin, Karolis ja mina. Igatsen neid kõiki, sest nemad on minu inimesed, minu Eurooplased. Kunagi ehk kohtume nendega jälle.
8.november 2007 Lissabon, Portugal.Hannat igatsen ma kõige rohkem, sest temaga on meil kõige rohkem ühist. Ainult meie räägime üksteisega eri keeltes ja saame teineteisest sealjuures üsna hästi aru. Seda loomulikult senikaua, kuni mängu ei tule sõnad pulmad ja koristama vms, sest siis tekib segadus. Kuid meil on ka segaduses olles lõbus.
Hannaga võiks päevade kaupa rääkida eimillestki ja teha igasugu lollusi ning meil oleks nii kuradima lõbus. Sest nii on meil alati.
Jah, ühel suvel me veel võtame selle ette ja hääletame koos Kreekasse Arseniosele külla...
9.november 2007 Lissabon, Portugal.Hello! Would you please sum the European Development Days up for us. And maybe you can do it as shortly as possible, while using all those three words: rubber boots, Paris Hilton, watermelon. Thank you!
Ja seda nad tegid. Pidime EDD'l igasugu ajakirjanduslikke ülesandeid täitma ja tegelikult oleksime pidanud poliitiliselt korrektsed olema, aga meie uurisime, mis on turvakontrolli röntgenmasina sees, küsisime lihtsaid ja lolle küsimusi ning olime niisama nunnud.
Ajakirjanikud Euroopa Komisjoni mahlaboksis pitstopil. :D
Nii, hüppame sujuvalt üle Euroopa koju tagasi. Pilt on tehtud Keni 20nda tähistamisel Nordea saunas. See oli huvitav õhtu. Kohtasin vanu tuttavaid ja sain mõned uued. Siimuga sai seda piljardi- laadset asja mängitud päris mitu korda. Näitasin isegi iseenda kohta üles kummalist osavust. Positiivne.See oli muutuste õhtu, sest mõelge, mis kõik oleks olemata olnud, kui ma ei oleks sellele sünnipäevale tulnud.
Pärast saunast lahkumist Zavoodi minek ja sealt hiljem mõne inimesega koos lahkumine muutsid mu ülikoolielu päris kõvasti.
Ja mul on selle üle väga hea meel.
:D
Väike taaskohtumine meediaklubi inimestega. Tore oli nendega Tallinnas kaasas käia, mis sest, et olen seal ETV majas umbes kümme korda käinud ja kõike seda näinud.Otse loomulikult ei suuda ma jätta oma tarkust enda teada ning räägin Teedule ja Heleenile kõik lollid naljad, mida Rannari kohta tean.
Laulupidu bussis oli mega. Rannar ja ta kursavend lahutasid meie kõigi meelt need 160 pimedat kilomeetrit Tallinnast Viljandisse. Teinekord jälle.
Yeah.
Et siis Postimehe toimetuses Juure Mardi juures näeme!
Käisime meediaklubi inimestega bastionites ämblikujahil ja giid viskas täiesti lambi kohas mu pliiatsi luugist alla. Aga tagasi sain. Hea kah, sest see oli mu ainus harilik.
Selle pildi tegi Rannar. Tema ja Kristiina on need inimesed, kes minu ajakirjandusarmastusele aluse panid. Ja kuigi Rannar meeldib mulle vahest ehk tiba rohkem (või ka mitte), siis Kristiinat ma täitsa igatsen.
Loodetavasti tuleb ta õige pea sealt Saksamaalt tagasi meie juurde. Ja ma tean, et see on alusetu lootus, sest ta alles läks, aga ma ikka loodan.
Kristiina on lahe!
Mina ja mehed ajakirjanduse ja PR instituudi jõulupeol. Taavil oli tukk, Annes oli lakku täis, Siim oli niisama nunnu ja mina olin nagu mina ikka.
Ma kahjuks ei mäleta, millega need kutid seal tarka panna üritasid, aga nagu mu poosist näha on, ei olnud see mulle ilmselt meeltmööda.
See oli väga lahe õhtu (kuni teatud punktini). Olen väga väga tänulik Siimule, kes mind kainestas (otsese ja kaudses mõttes)! Igasugu asju tegime seal peol. Bool oli lahja - palju jääkuubikuid, õõh. Madis päästis nii muuseas esimese kursuse au oma laulu ja klaverimänguga. Tubli! Siimu ja Virgega tegime vahepeal otsekui ajaviiteks ajakirjandusingleid. Kati ja Kadriga ajasime niisama lolli juttu, aga ega me ei olnud ainsad.
Õhtu parimaks meelelahutajaks oli muidugi M, kes tundus olevat iga ringiliikuva naise osa. :D
Järgmiste jõulude ajal siis jälle Kadri juurde linnade põletamist mängima. Ahjaa, kutid - me mängisime isegi seda valesti. How low can you go?
Need olid nüüd siis need mõningad pildid. Eks mul ole neid veel, aga nad peavad veel oma järge ootama. Samas varitseb siis oht, et uued tulevad peale ja te ei näegi neid. Aga noh, mis vahet seal on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar